Lina peetakse vanimaks tekstiilitaimeks, millest kooti kangast juba ligikaudu 8000 aastat tagasi. Keskaja Euroopas oli lina rõivaste valmistamisel kõige tähtsam kiud. Eestiski on linal pikk ajalugu – siin on kiulina kasvatatud juba 3000 aastat. Eesti taluperes valmistati linast rõivaid, voodipesu, käterätte ja muid kodutekstiile. Rannarahvas valmistas linast purjeriiet ja tugevaid köisi. Linakasvatamisega seostus vanarahval palju uskumusi – näiteks lasid naised vastlapäeval liugu, et lina kasvaks pikk ja annaks head saaki. Mida pikem liug, seda pikemad linad!

Lina on siniste õitega üheaastane taim, mis kasvab peaaegu kõikjal maailmas. Linakiudu saadakse linataime vartest, seetõttu kuulub lina varrekiudude hulka. Linakiud on umbes sama pikad kui linataime varred. Seetõttu sõltub kiu kvaliteet taime kasvamisest – mida pikemaks kasvab lina, seda pikemad ja ühtlasemad on sellest saadud kiud. Linatootjad on näiteks USA, Venemaa, Hiina ja mitmed Euroopa riigid.

Kui puuvilla puhul on kiu kättesaamine võrdlemisi lihtne, siis linakiud on kõvasti varre küljes kinni ning nende kasutamiseks tuleb palju vaeva näha. Tänapäeval on linasaagi koristamiseks ja kiu töötlemiseks olemas masinad, kuid vanasti tehti kõik tööd käsitsi.

Linasaaki koristati sügisel, kui linaõie asemele tekkinud kuprad olid pruuniks muutunud ja seemned nende sees valminud. Lina kitkuti üles koos juurtega, seoti kimpudeks ja jäeti põllule kuivama. Seejärel kimpe kupardati ehk tõmmati läbi kammi meenutava linaraatsi, et kuprad varte küljest eemaldada. Seemned koguti kokku, et järgmisel kevadel taas maha külvata. Pärast kuparde eemaldamist tuli lina leotada, et puitunud varreosad kiu küljest lahti tuleksid.

Lina leotamiseks olid väikesed linaleotiigid, samuti tehti seda jõgedes ja järvedes. Peale leotamist kuivatati lina päikese käes. Kuivanud lina lõugutati ehk linavarsi muljuti ja murti, et puitunud osad eemalduksid. Lina ropsimise käigus eemaldati kiu küljest lahtised varreosad ehk linaluud. Selle töö jaoks olid eraldi puidust ropsimõõgad. Harjamisel tõmmati linakiud esmalt läbi jämedamate, siis läbi tihedamate piidega linaharja. Nii eraldati lühemad kiud pikematest. Viimaks lina kammiti, et kätte saada kõige ilusamad ja pikemad kiud. Alles seejärel sai linakiudu lõngaks ketrama hakata. Järgnes veel kangakudumine ja kangaste valgeks pleegitamine.

Vaata videost, kuidas linataimest lõng saab:

Lühemaid varresodiga segunenud kiude nimetati takuks. Sellest tehti kotiriiet, jämedamat püksiriiet, nööri ja köisi. Peenemast linast tehti rõiva- ja sisustuskangaid.

Linakiu loomulik värv on hallikaspruun. Valgete ja värviliste kangaste saamiseks tuleb kiudu pleegitada ja värvida.

Kuna lina tootmine on aeganõudev ja töömahukas, on ka selle hind puuvillast kõrgem. Lina tähtsus langes, kui tööstuse areng muutis puuvilla tootmise lihtsamaks ja odavamaks.
Lina kasvatamine on puuvillakasvatusest keskkonnasõbralikum, sest selleks kulub vähem vett ning kasutatakse vähem kemikaale. Linataim on kasvutingimuste osas puuvillast vähenõudlikum ning kasvab ka põhjamaises kliimas. Lisaks on linane kiud puuvillast tugevam, mistõttu peavad linased asjad väga kaua vastu.

Linakiud sobib selliste esemete valmistamiseks, mis peavad olema tugevad, imama hästi niiskust, õhku läbi laskma ja mitte venima. Linasest tehakse suverõivaid, köögirätikuid, voodipesu, maalimislõuendeid ja palju muud.

Kontrolli oma teadmisi

Kiu saamiseks kasvatatakse ka teisi põnevaid taimi. Uuri lähemalt, milliseid!