Lisaks lambale saadakse villa ka mitme teise looma kasukast. Lõngapoe valikuga tutvudes oled kindlasti kohanud selliseid sõnu nagu angoora, kašmiir ja mohäär. Loe edasi, et teada saada, milliste loomade vill peitub nende mõistete taga.
Angoorakits
Angoorakitse villa nimetatakse mohääriks.
Angoorakits on pärit Himaalaja nõlvadelt Tiibetist, kust levis hiljem Türgisse. Oma nime on angoorakits saanud Türgis asuva Angora maakonna järgi. Türgi pidas pikka aega mohääri valmistamist oma ainuõiguseks ning püüdis takistada selle levikut mujale. Tänapäeval kasvatatakse angoorakitsi ka mujal maailmas.
Angoorakits on elukeskkonna osas üpris nõudlik: suvel peab olema kuiv ja kuum, talvel aga külm. Niiskust angoorakits ei kannata, sest haigestub kergesti. Angoorakitsi karjatatakse kõrgetel tasandikel.
Mohäär on lambavillast pehmem, siledam ja läikivam. Mohäärkiud on kallis ja raskesti kättesaadav, sellest valmistatud esemed on hinnalised ja luksuslikud. Tihti segatakse mohääri teiste kiududega. Juba väikese osa mohäärvilla lisamine annab tootele mohäärile omase läike ja pehmuse.
Mohäärist tooted sobivad hästi allergikutele, sest on pehmemad kui lambavill.
Kašmiirkits
Kašmiirkitse villa nimetatakse kašmiiriks.
Kašmiirkits on samuti pärit Himaalaja nõlvadelt Tiibetist, kust on hiljem edasi levinud. Oma nime on kašmiirkits saanud India Kashmere-nimelise piirkonna järgi. Indias on kašmiirist juba tuhandeid aastaid valmistatud imekergeid ja sooje salle, mida tuntakse pašmiinade nime all. Euroopasse jõudis kašmiir alles 18.sajandil.
Ühelt kitselt saadakse aastas vaid 300–500 grammi kiudu. Lambalt näiteks võib ühe pügamisega saada kuni 6 kilogrammi villa. Seetõttu on kašmiir ülikallis kiud. Kašmiir on siidiselt pehme, väga soe, kerge ja hästi langev kiud.
Kašmiirkiudu kasutatakse nii puhtal kujul kui segatuna teiste kiududega. Kuna kašmiirkiud on väga kallis, siis kasutatakse seda vaid kvaliteettoodetes. Toode on seda kallim, kuivõrd rohkem sisaldab puhast kašmiiri.
Laama
Laama kuulub kaamellaste sugukonda ja elab kõrgel Lõuna-Ameerika mägedes.
Laamad kodustati tuhandeid aastaid tagasi. Neid kasutati Lõuna-Ameerikas veoloomana, sest nad on väga vastupidavad ja tugevad loomad. Laama suudab kanda kuni 35 kilogrammist raskust. Seetõttu on laamat nimetatud ka Andide kaameliks. Lisaks saadi laamadelt liha, villa ja nahka.
Laamadelt saadakse nii peent alusvilla kui karmimat pealisvilla. Alusvillast valmistatakse rõivaid, pealisvillast vaipu ja nööre.
Laamavill on pehme, soe, kerge ja tugev. Laamavilla on väga mitmetes värvitoonides: valge, hallikas, punakas, pruun, tumepruun ja must.
Alpaka
Alpaka on Lõuna-Ameerikast pärit kaamellaste sugukonda kuuluv kodustatud loom.
Alpakasid peeti juba tuhandeid aastaid tagasi inkade kultuuris nii villa kui liha saamise eesmärgil. Alpakavilla nimetati inkade kullaks, sest see oli hinnatud oma pehmuse ja vastupidavuse poolest.
Tänapäeval kasvatatakse alpakasid lisaks Lõuna-Ameerikale ka mujal maailmas. Eestiski leidub alpaka-farme.
Alpakavill on pehme, väga soe ja väärtuslik kiud. Alpakavill ei kortsu ega lähe topiliseks. Ehkki alpakavill pole nii tugev kui lambavill, on ta sellest palju soojapidavam. Alpakavill vanub lambavillast kergemini.
Alpakavill on väga värvirohke – Peruus on märgitud üle 52 värvitooni, mille hulgas on mustad, hallikad, pruunikad ja valged toonid. Värviküllase villa tõttu toodetakse palju just loodusliku värvusega alpakalõnga, ehkki valget villa saab ka hõlpsasti värvida.
Alpakavilla soovitakse allergikutele, sest on pehmem kui lambavill.
Vikunja
Vikunja on kaamellaste sugukonda kuuluv loom, kes elab metsikute karjadena Andide mäestikus umbes 5000 meetri kõrgustel rohumaadel. Vikunja on alpaka ja laama eelkäija.
Vikunjavill oli inkade kultuuris kuningate vill – ainult ülikutel oli lubatud vikunjavillast riideid kanda. Kui Euroopa vallutajad vikunjavillaga tutvusid, hakati loomi meeletult küttima ning nende arvukus langes väljasuremisohuni. Tänapäeval on vikunja looduskaitse all.
Kuna vikunja on väga arg loom, on teda pügamiseks raske kinni püüda. Tänapäeval on õnnestunud mõned vikunjakarjad kodustada.
Vikunja kasukas ei ole paks – tema karv on vaid paari sentimeetri pikkune. Ühelt vikunjalt saab 12–15-aastase eluea jooksul umbes 1,5 kilogrammi villa. Pügada saab vikunjat iga paari aasta tagant. Seetõttu on vikunjavill üks kallimaid kiude maailmas. Vikunjavillase kanga meeter võib maksta 1500–2500 eurot.
Vikunja vill on väga peen, elastne ja kauni läikega. See on väga soojapidav materjal. Vikunjavilla loomulik värv on kuldne pruun ja valge.
Kaamel
Kaamelivilla saadakse kaksküürkaamelitelt, keda peetakse paljudes piirkondades kodu-, ratsa- ja veoloomadena. Kvaliteetset kaamelivilla saadakse loomadelt, kes elavad soojas kliimas.
Ühelt kaamelilt saadakse aastas 2,5–4 kilogrammi villa. Kaamelivill eraldub looma kasukast kiutupsudena kevadise karvaajamise perioodi jooksul. Villa saadakse ka loomi kammides, kuid kaameleid ei pügata.
Kaamelid on kohastunud eluks kõrbes, kus päeval on väga kuum ja öösiti külm. Seetõttu on kaamelivillal omadus hoida väga hästi soojust, samas jahutada kuumades oludes.
Kaamelilt saab nii pehmet alusvilla kui karedamat pealisvilla. Alusvill on väga soe, pehme ja kerge. Sellest valmistatakse kvaliteetseid ja luksuslikke kangaid.
Kaamelivillane mantel hoiab hästi sooja, kuid on kandes kerge. Karedamast pealisvillast valmistatakse näiteks vaipu, köisi ja vilti.
Angooraküülik
Angooraküülik on arvatavasti pärit Türgist, Angora maakonnast, kust ta levis 18. sajandil Euroopasse. Praegu on peamised angooravilla tootjad Prantsusmaa, Suurbritannia, Hiina, Jaapan, Peruu ja Tšiili.
Angooraküülik on kodustatud loom ning teda kasvatatakse puurides. Angooraküüliku pidamine nõuab suurt hoolt ja tähelepanu.
Ühelt küülikult saadakse aastas 300–500 grammi angooravilla. Küülikuid pügatakse 3–4 korda aastas.
Angooravill on väga soojapidav ja hästi niiskust imav kiud. Vill on äärmiselt kerge, pehme, sile ja läikiv. Angoora pehmust võib võrrelda kašmiiriga, ent ta on palju odavam.
Angooravilla segatakse teiste kiududega, et seda oleks lihtsam töödelda. Puhast angooravilla ei ole eriti lihtne lõngaks kedrata, sest kiud on väga libe. Teiste kiududega segades piisab vähesest angooravillast, et saada tootele angoorale iseloomulik pehmus ja karvasus.
Angooravill on ainuke looduslik kiud, mida kedratakse kohe pärast pügamist, ilma pesemata ja kraasimata.
Lisaks mainitud loomadele saab villa ka koeralt, tavaliselt kodukitselt, vikunja sugulaselt guanakolt, muskusveiselt ja jakilt. Need villad on aga vähem levinud ja pigem kohaliku tähtsusega. Tihtipeale on teiste loomade villad lambavillast palju kallimad, sest on haruldasemad.
Et kiudude head omadused püsiks, tuleb neid õigesti hooldada. Uuri järgmiseks looduslike kiudude hooldamise kohta!
