Siid on üks hinnalisemaid looduslikke kiude. Kõrge hinna põhjuseks on selle väga eriline tootmisviis. Siidikiud on väga ühtlase läbimõõduga ja pikk. Seetõttu on siidist valmistatud kangad eriti peened ja siledad.
Siidikiudu saadakse siidiliblika rööviku kookonitest. Röövikute kasvatamiseks on vaja kindlaid ilmastikuolusid ja toitu – siidiussid söövad ainult mooruspuu lehti, mis kasvab vaid lähistroopilises ja troopilises kliimas. Meie ilmaoludes siidiusse kasvatada ei saa.
Siidikiu kasutamisel on väga pikk ja põnev ajalugu. Legendi järgi pillas Hiina keisrinna Si Lung Shi siidiliblika kookoni kogemata tee sisse. Kuumas vees kookon pehmenes ning sellest eraldus imepeen siidiniit. See juhtus üle 4500 aasta tagasi. Siidikiu valmistamine oli sellest hetkest Hiina keisri õukonna kiivalt hoitud saladus. Siidi müüdi teistele riikidele kullahinnaga. Euroopasse veeti seda kaamelikaravanidega mööda 10 000 kilomeetri pikkust Siiditeed. Hiina ainuõigus siidikasvatamises püsis ligi 3000 aastat. Hiljem levis siidikasvatus Jaapani, India, Pärsia ja Türgi kaudu ka mujale maailma. Tänapäeval pärineb umbes 80% maailmas toodetavast siidist endiselt Hiinast.
Kuidas siidikiust tegelikult lõng saab?
Siidiliblikas elab pärast röövikust liblikaks muutumist umbes kolm ööpäeva ning muneb selle aja jooksul 300–700 muna. Munadest arenevad röövikud ehk siidiussid.
Röövikud elavad umbes 30 päeva ning veedavad selle aja mooruspuulehtedest toitudes. Seejärel hakkab röövik valmistama kookonit, milles liblikaks areneda. Siidiniit on siidiussi näärmetest eralduv vedelik, mis tardub õhu käes. Sellest niidist siidiuss endale kookoni keribki.
Kui kookon on valmis, muutub röövik selle sees nukuks, kellest saab uus liblikas kolme nädala jooksul. Kookonist tuleb välja uus liblikas.
Siidikiu kättesaamiseks aurutatakse ja leotatakse kookoneid kuumas vees. Siidiussi nukk hukkub selle tagajärjel ning ei arene uueks liblikaks. Vee abil tuleb siidiniit kookoni pealt lahti. Tugevama niidi saamiseks kedratakse mitmelt kookonilt saadud kiud kokku. Pärast kookoni lahtikerimist kogutakse nukud kokku ja tarvitatakse toiduks – neid peetakse Hiinas eriliseks hõrgutiseks.
Osadel nukkudel lastakse liblikaks areneda, et nad muneksid uued munad ja siiditootmine saaks jätkuda. Siidiliblikad on pikaajalise aretamise tulemusel muutunud lennuvõimetuks ning neid kasvatatakse vaid siidi tootvates vabrikutes. Vabas looduses siidiliblikaid ei kohta.
Vaata videost, kuidas siidikiud kookonitelt kätte saadakse:
Siidi on püütud toota ka teiste liblikaliikide kookonitest, kes toituvad meie kliimas kasvavate puude lehtedest (näiteks tamm, paju ja kask). Looduslikes tingimustes elavate liblikate röövikutelt saadud siidi nimetatakse metsikuks siidiks. Ehtsaks siidiks nimetatakse vaid mooruspuusiidi ehk mooruspuulehtedest toituvate röövikute kookonitest saadud kiudu.
Siidist esemed:
- on kerged, siledad ja libedad,
- omavad iseloomulikku kerget läiget,
- kahisevad liikumisel,
- lasevad õhku läbi,
- imavad hästi niiskust,
- peavad hästi sooja,
- on elastsed, ei kortsu kergesti,
- on hõlpsasti värvitavad ja trükitavad,
- on tundlikud – vee ja päikese mõjul nende tugevus väheneb,
- ei ole vastupidavad higi ja päikesevalguse suhtes,
- taluvad vaid õrna pesemist leige veega, ei talu kõrget triikimistemperatuuri.
Kuna siid on kallis materjal, valmistatakse sellest luksuslikke rõivakangaid ja sisustustekstiile, paelu ja niite. Tihtipeale segatakse siidikiudu mõne teise kiuga, et muuta kangas odavamaks ja vastupidavamaks.
Uuri lisaks
Vaata videost, kuidas siidiussid mooruspuulehti süües kasvavad ja lõpuks omale kookoni valmistavad:
https://www.youtube.com/watch?v=UtHjDRVRM_Y
Vaata edasi, kuidas saab kangaks lambavill!
